Keraamik Kersti Karu saab detsembris 80 ja käib siiani oma ateljees käsi saviseks tegemas. “Mul pole plaani, kaua ma jätkan. Selles vanuses ei maksa enam minu arust plaane teha.”

Kui saabun Kersti ateljeesse ARSi kunstilinnakus, nokitseb keraamik vormist võetud savist karu kallal, viimistleb tolle koonu ja kõrvu. Väikesed kujukesed on turistide lemmikud, teab ta. Hea pihku võtta ja kohvris koju viia. Teeb isegi veel väiksemaid kujusid, sealhulgas looma-aastate esindajaid. Veebruaris andis madu järje üle hobusele ja nii sünnibki sel aastal hulgaliselt tillukesi suksusid.

Aga karud? Nood nimekaimud on Kerstit alati saatnud. “Mulle meeldib tema soe pehmus, lapsepõlves oli mul kaisukaru. Kuidagi see mõte mul jäi, et pean tegema Kersti Karu kolm karu.” Riiulitel jääb silma ka elevantide rivi. Nende vormimine-voolimine saadab Kerstit juba 1970ndate lõpust. Algul tegi ühe väikese, hiljem lisandusid suuremad. Ent nendega on seotud pisut kentsakas seik. Nimelt olid Kersti elevantidel alguses londid pööratud n-ö sissepoole, looma kere poole, et moodustuks skulpturaalselt ümar vorm. «Galeristid aga ütlesid, et neilt küsitakse õnne-elevante, kel peab lont olema kehast väljapoole suunatud, et õnn välja purskaks.» Nii tegigi ta uued vormid ja just sellised Londisted ongi ateljeest kõik need aastakümned välja sammunud.

Joonistamise lummuses
Kersti armastas juba väiksena joonistada. “Ema ütles ikka, et minuga polnud probleeme, lihtsalt istusin ja joonistasin.” Neli aastat õppis ta klaverit, sest “ema oleks soovinud, et minust saaks muusik. Aga mina tundsin, et tahan midagi muud. Nelja aastaga sai klaveritundidest villand, see ei olnud mu kutsumus. Kui viiendas klassis kuulsin, et Tombi klubis Pikal tänaval avatakse kunstiring, läksin sinna. Juhendaja Linda Kits-Mägi andis kohe õlivärvid kätte. Maalisime natüürmorte ja tegime monotüüpiat - maalisime pildi õlivärvidega klaasile ja sellelt trükkisime kujutise paberile. See tehnika mulle väga meeldis.”
Kõige esimene keraamiline töö sündis Kerstil keskkooli ajal. “Õppisin Tallinna 7. keskkoolis ja pärast koolipäeva käisin kolm korda nädalas õhtupoolikuti kunstiklassis. Paaris tunnis oli keraamikaõpetajaks kuulus Ellinor Piipuu. Aga tegime palju muudki huvitavat: monotüüpiat, portreesid, poseerisime üksteisele kordamööda. Lisaks vabakompositsioone ja linoollõiget.”

Saatus sekkus
ERKIsse soovitas tal graafikat õppima minna keskkooli kunstiringi õpetaja. “Ma ei julgenud aga sisseastumiseksamitele minna, sest polnud varem figuuri joonistanud. Mõtlesin vahepeal tööle minna ja selle kõrvalt veel aasta ettevalmistuskursustel käia. Tutvuste kaudu sattusin Paldiski maanteel asunud keraamikaateljeesse - vanasse majja, mida kutsuti tondilossiks. Seal nägin, kuidas töötasid meie kuulsad keraamikud Saima Sõmer ja Tiiu Lass. Mulle pakkus see suurt huvi. Alguses olin laos, aga üsna ruttu sain glasuurija õpilaseks. Senine glasuurija lahkus ja õpetas mu välja. Nii et hakkasin lausa toodangut maalima ja glasuurima juba sel esimesel aastal enne ERKIsse astumist,” meenutab Kersti. “Armusin keraamikasse, nägin, et siin on võimalik kasutada kõiki teisigi kunste - skulptuuri ja modelleerimist, graafikat, maalimist.”

 
Glasuuride looja
Mida kooli ajal enim nautisite?
“Enam-vähem kõike. Eriti aga üht kuuajalist praktikat Saksamaal Halles graafi lise disaini kallakuga kunstikoolis. Meile tehti seal ka ekskursioone Dresdenisse ja Meissenisse portselanivabrikusse. See praktika oli midagi erilist, olin väga õnnelik, et mulle seda võimalust pakuti.” Õpetajatest hindab Kersti kõrgeimalt Leo Rohlini õpetussõnu. “Ta polnud kiitja, vaid ütles rahulikult ja täpselt, mida muuta ja arendada. See oli väga väärtuslik.”
Kersti lõpetas ERKI 1971. aastal ja samast aastast töötab ARSi majas. “Tulin siia keraamikaateljeesse laborandiks ja tegin glasuuriproove. Vanast majast ümbertulemisega oli vaja kõik glasuurid üle vaadata, sest siin oli teistsugune põletus, gaasipõletus. Pidin sättima glasuurid valmis, et saaks ka siin korralikult toodangut teha. Pool aastat lihtsalt proovisingi põhiliselt katse-eksitusmeetodil, sest keemiat polnud ma õppinud. Mõned glasuurid, mida praegugi kasutatakse - matt valge, matt must ja kärts sinine on minu välja töötatud, parimad retseptid läksid tootmisse.”
Ent kemikaalidega töötamine mõjus tervisele, Kerstil oli toona krooniline bronhiit. “Köhisin kogu aeg - sügisel hakkas peale ja kevadeni välja. Kui jäin last ootama, loobusin tehnoloogitööst ja hakkasin autoritiraažikunstnikuks. See tähendas, et tegin kavandeid ja kui kunstinõukogu andis nõusoleku, sai nende järgi 10-20 tööd teha.”

Elupöörised klassikaks
Kõige südamelähedasemad on Kerstile suured savipostamendid, mida hoidsid koos sees olevad metallvardad. Samuti üks suurem objekt, mis koosnes üksteise peale asetatud neljast osast: kõige all kauss, selle peal põrandavaas, siis veel üks väiksem vaas ja kuumaalus. «Neid vorme luues kujutasin ette elupöörist, kus üks pööris järgneb teisele, kuni jõuad vaheetappi, kus mõelda selle üle, mis on läbitud ja kuhu edasi minna. Mulle meeldis teha asju, millel oli minu jaoks ka filosoofiline tähendus,» räägib Kersti, kes iseloomustab oma käekirja kui selget, üldistatult lihtsat ja harmoonilise vormilahendusega, millel looduslik, universaalne dekoor.
Töö nimega “Linn” koosnes kaheksast vormist - akendeta ja usteta tornid-majad, millel vana kulunud kivi meenutav krobeline pind. “Leo Rohlin kirjutas selle kohta tunnustavalt ja nimetas Eesti keraamika paremikku kuuluvaks,” on soojad sõnad tänini meeles.
Kaunistusena aga kordub tema töödel tihti ka maa ja taeva motiiv. «Keraamika, see on ju neli elementi - maa ehk savi; vesi - töötlus ja viimistlus; tuli - põletus; õhk kuivamine. Ja veel ka viies element - armastus, millega need tööd on tehtud.”

Et ennast mõista
Ent keraamikutöö kõrvalt õppis Kersti ka psühholoogiat! “Läksin Tartusse ülikooli kolmandale kursusele kaugõppesse. Sain aru, et kunstiinstituudi õpe oli väga erialakeskne, kuid tundsin puudust üldisest inimeseõpetusest - miks oleme sellised, miks oleme erinevad, mida ma tulin siia maailma tegema? Psühholoogia aitas mul inimesi paremini mõista- ja ka iseennast. Mul olid suured suhtlemisprobleemid, kartsin inimesi, muretsesin pidevalt, mida minust mõeldakse. Ilmselt oli mul alaväärsuskompleks. Psühholoogia õppimisest oli tohutult kasu. Sain aru, kes ma olen ja mida ma tahan. Muidugi mitte täielikult, sest õppimine kestab ju terve elu. Diplomitööni ma siiski ei jõudnud, sest jäin tütart ootama ja tööelus toimusid suured muutused.” Kerstil on abielust kunstnik Valeriy Sakoviga kaks tütart. “Aija on kirjandusteadlane, Marja töötab Soomes arstina. Kõik viis lapselast on poisid!"
 
Savilt energiat
Mis teile oma töös kõige enam meeldib? “Savi - seda pihku võtta, lihtsalt käes hoida. Kui lastega mitu kuud maal suvitasin, hakkasid käed lausa savi järele sügelema. Savi on ju maaenergia. Olen päikesemärgilt Kaljukits, mis on maamärk ja vist seepärast meeldib mulle ka maast tulev jõud. Maa ja taeva ühendus.”
Nüüd ta enam iga päeva savi kätte ei võta, ehkki oma ateljee on koduski. Siin, ARSi stuudios, aga on Kerstil abiks oskustööline Ülo. «Tema teeb kiiresti ja täpselt. Ta on kogu elu keraamikat ja savitööd teinud. Mina vaatan asja üle ja otsustan, kas on ilus või mitte.”
On aeg läinud ruttu? “Hirmus ruttu!” vastab Kersti. Nooremana mäletad aega laste ja tööde järgi, aga seda, mis pärast tulnud, see aeg on justkui ära kadunud… Samas, 75. sünnipäeva puhul oli mul veel näitus, kus suured keeruliste vormidega tehtud objektid, figuurid…”
Kust tuleb jõud aina edasi teha? “Töö hoiabki elusana ja ärksana. Jalad liiguvad halvasti ja käimisega on raske, aga käed liiguvad ikka. Olgugi et sõrmed on kõveraks läinud, kuid pole hullu. Kui saad teha tööd, mis on su hobi, on see suur õnn. Mul pole plaani, kaua jätkan. Üks päev korraga. Selles vanuses ei maksa enam minu arust plaane teha.”